Vygaudas Ušackas: „Sula meie suhtes veel näha ei ole.“

Autor: • Lisatud 4. jaanuar, 2016
EL-i suursaadik Moskvas Vygaudas Ušackas ja Eesti president Toomas Hendrik Ilves Foto autor: Annika Haas

2013.a tunnustas president Toomas Hendrik Ilves  Vygaudas Ušackast Maarjamaa Risti II klassi teenetemärgiga. 
Foto autor: Annika Haas

 „Vaatamata erimeelsustele Venemaaga peame jätkama dialoogi, me ei tohi sulgeda ust koostöö ees,“ rõhutab EL-i suursaadik Moskvas Vygaudas Ušackas intervjuus ERRi Moskva korrespondendile Neeme Rauale.

Moskvas on külm. Sama külmad tunduvad ka EL-i ja Venemaa praegused suhted.
See on sobiv võrdlus. On mitte üksnes jäised, vaid ka ohtlikud ajad. Näeme viimastel aastatel selget maailmavaadete kokkupõrget. Euroopa Liidule on praegu oluline säilitada strateegiline kannatlikkus, järjekindlus ja ühtsus. Samuti loota, et meie oluline partner − ja Venemaa on seda näiteks kaubanduse ja energeetika valdkonnas − pöörduks tagasi oma rahvusvaheliste kohustuste ja teiste riikide valikuvabaduse respekteerimise juurde, pean silmas ta naabrit Ukrainat. Samas tahame siiski leida viise, et teha koostööd teistele teravatele rahvusvahelistele ohtudele, nagu ISIS ja Süüria kriis, vastu astumiseks.

Ütlesite, et elame ohtlikel aegadel…
Näen ohtu hübriidsõjas, infosõjas, mis praegu käib. Elame üha enam läbipõimunud, vastastikku sõltuvas maailmas, kus samas põrkuvad eri riikide huvid. Me ju näeme, mis toimub Ukrainas. Kui päris aus olla, ei tea me keegi, millega see kõik lõppeda võib. Seepärast on oluline, et lääneriigid langetaks õigeid ja vajalikke otsuseid, et liiguksime Ukrainas pingete languse poole. Ja et langetaksime õigeid otsuseid ja astuksime vajalikke samme, kui jutt on EL-i riikide territooriumite kaitsest, pean silmas Venemaa vahetuid naabreid, Balti riike. Näeme erinevaid ohte ka neile riikidele, kuid peame nendele vastama rahulikul, mitte alarmeeritud viisil. See nõuab järjepidevaid jõupingutusi – esiteks investeerides meie kaitsevõimekusse; teiseks jätkates diplomaatilist survet sanktsioonidega, et Venemaa täidaks täielikult Minski rahuleppeid; ning kolmandaks – ja kes teaks seda paremini kui Balti riigid – peame mõistma, et meil on Venemaal palju sõpru. Me ei tohiks sulgeda ust dialoogi ja koostöö ees, eriti Venemaa kodanikuühiskonnaga, meiega sarnaselt mõtlevate inimõiguste kaitsjatega, kellel on praegu ühed raskemad ajad ajaloos. Peame püüdma laiendada koostööd vene rahvaga, suheldes näiteks tudengivahetuste teel.

Te näete Kremlit siit oma kabinetiaknast. Kui tihti te suhtlete Venemaa ametiisikutega?
Säilitame kontakte poliitilisel ja töisel tasandil. See on mõlemalt poolt täiskasvanulik, professionaalne käitumine vaatamata erimeelsustele, kui juttu tuleb näiteks Ukrainast. Mul on alati kontaktid välisminister Sergei Lavrovi ja president Putini nõustajatega, asevälisministritega, kes tegelevad Ukraina ja Lähis-Ida, Süüria teemadega. Sellist koostööd ei ole suhete praegune seis mõjutanud. Koostöö ja kontaktid on sageli ka kinnituseks, et kumbki pool ei tunne end praeguste pingete ja eriarvamuste tõttu mugavalt. Tahame seda seisu muuta, kuid esialgu erimeelsusi siiski ületada ei suuda.

Nii et ei Venemaa ega Euroopa tunne end suhete praeguse seisu tõttu hästi?
Keegi ei tunne. Kui vaadata ajalooliselt, siis oleme suuresti teineteisega seotud, välja arvatud teatud perioodid meie ajaloos. Venemaa on osa Euroopast, osa Euroopa tsivilisatsioonist. Vaatamata sammudele, mida Venemaa võimud praegu astuvad, kaldudes Aasia ja Hiina poole, tunneb vene rahvas, et neil on roll Euroopa tuleviku kujundamisel. Praegune konflikt on miski, mille kiiret ületamist soovitakse, aga saame seda teha vaid kõneldes erimeelsustest avatult: vaid ausalt suheldes saame sillutada teed suhete järkjärgulisele parandamisele.

Kui käin Moskvas välisministeeriumi või mõne uudisteagentuuri briifingutel, püüavad venelased end näidata lääne vandenõu, eriti USA salameetmete ohvrina. Kuidas teie sellesse suhtute?
Venemaa kartus Ameerika nn hegemoonia ees on avalik saladus. Kahjuks olen ka ise näinud, et seda konspiratsiooniteooriat on tavakodanikele nii palju korratud, et nad hakkavadki uskuma, et näiteks see, mis leidis aset Maidanil, oli Luure Keskagentuuri korraldatud salaoperatsioon, mis toimus Euroopa lippude all. See on narratiiv, mille abil ametlik propaganda tegi ja teeb siin ajupesu. Kahjuks ei ole paljudel inimestel alternatiivseid uudisteallikaid, arvamusliidreid. Kuna nad elavad üha suuremas kartuste ja riigipoolse surve õhustikus, on nad otsekui sundseisus ja hakkavadki uskuma seda, mis on meie seisukohast mõistusevastane. See on raamistik, milles Vene ühiskond peab praegu elama. Kahjuks. Ma lihtsalt loodan, et siin hakkab olema üha enam inimesi, kel on julgust ja indu rääkida asjadest nii, nagu need on, ning anda alternatiivset infot ametlikult levitatavale.

Kõige lihtsam on öelda, et me oleme ohvrid.
Alati on lihtne süüdistada oma probleemides kedagi teist. Kui vaadata Venemaa praegust majandusseisu, siis näeme, et majanduslangus on 3–5% SKT-st, inflatsiooni kasv on ametlikult 70%, samas kärbitakse eelarvet 10–20% föderaaltasandil ja isegi kaks korda enam regionaalsel tasandil. See kõik ei saa toimuda lääne pärast – õela lääne pärast, nagu vahel rahvale selgitatakse −, vaid Venemaa võimude soovimatuse tõttu edendada struktuurseid reforme, muuta majandus vähem sõltuvaks nafta hinnast maailmaturul. Sellest on räägitud − ka Vene riigi juhid −, kuid seni on vähe tehtud, et seda muuta.

Ent kui püüda leida positiivset EL-i ja Venemaa suhetes, siis mis võiks see olla?
Vaatamata läänevastasele propagandakampaaniale ja ajupesule ametlikus elektroonilises meedias armastavad inimesed siiski Euroopat. Parim näide: sel aastal saime Venemaa ülikoolidelt taotlusi osalemiseks erinevates vahetusprogrammides, näiteks Erasmus+ ja Jean Monnet, kaks korda enam kui aasta eest.

Ehkki ametlikult soovitatakse tudengitel seda mitte teha. President Putin on ju rääkinud lääne, ennekõike muidugi USA katsetest Venemaa paremaid ajusid ära meelitada.
Tudengite huvi nende programmide vastu jätkub, sest nad soovivad saada parimaid teadmisi parimatest Euroopa ülikoolidest. Külastan üsna tihti Venemaa ülikoole, kus kohtumistele tuleb tavaliselt 300–500 tudengit, paljud neist küll eelarvamustega, kuid nad soovivad siiski eurooplastega neist kõnelda. Rääkides Vene ärimeestega, kuulen, kuidas paljud sooviksid Euroopa turule eksportida ja loodavad, et sanktsioonidega kehtestatud piirangud varsti kaovad. Meediast võib lugeda, et mitte üksnes oligarhid, vaid ka Venemaa juhid saadavad oma lapsi Euroopa ülikoolidesse.

Euroopa on Venemaa jaoks peamine välisinvesteeringute allikas ja selleks ta ka jääb – meilt tuleb umbes 75% otsestest välisinvesteeringutest (FDI) Venemaale. Oleme Venemaale suurim turg ning jääme selleks ka tulevikus: umbes 60% Venemaa eelarvesse laekuvatest summadest jõuab sinna, kuna Euroopa tarbijad maksavad gaasi, nafta jm eest. See on miski, millele Venemaa majandus tugineb ja jääb tuginema.

Kui teiega kohtumistele tullakse väljakujunenud negatiivsete seisukohtadega, siis kas need on moraaliküsimused, nagu samasooliste õigused, millest Venemaal räägitakse kui näitest õhtumaade allakäigust?
Ei, peamiselt on need vandenõuteooriad, et lääs soovib Venemaad endale allutada, et Ukrainas toimuv on ameeriklaste ettevalmistatud ja eurooplaste poolt läbiviidud poliitiline pööre ning järgmine eesmärk on Kreml; et Ukraina oli Venemaal samalaadse värvilise revolutsiooni korraldamise peaproov. See on ju nonsenss. Me ei kavatse ega suudaks midagi sellist korraldada, vaid vene rahvas ise, kui ta muutub poliitiliselt julgemaks ja teadlikumaks, saab muudatusi riigis läbi viia valimiste kaudu, hääletades riigi etteotsa just selle liidri, keda nad soovivad. Kohtumistele tullakse sageli eelarvamusega, et Euroopa on muutumas ohuks Venemaale, kuid vestluse arenedes suudan vastuargumente esitada.

Kuidas siiski suhtutakse Euroopa moraalituse küsimusse? Siin kuuleb ju sageli, et Venemaa on otsekui tsivilisatsiooni päästja, riik, kus elatakse moraalselt, ning Lääs on selgelt valel kursil.
Need teemad ei tõuse enam nii teravalt esile kui näiteks aasta-kahe eest. Jutud novo-Russist, Venemaast kui tsivilisatsiooni päästjast on kuidagi haihtunud nii riigi juhtkonna kui ka arvamusliidrite esinemistest. Jah, aeg-ajalt võib kuulda Venemaa erilisest kohast maailma ajaloos, mitte just kui moraalsest eeskujust, aga kui läänest erinevast tsivilisatsioonist. Me ei oska tegelikult keegi praegu öelda, mis ootab seda riiki tulevikus. Tõsi, peame tunnistama ka ise selgeid erinevusi, kuid ennekõike Venemaa praeguse juhtkonnaga: kui erinevalt näeme kodanike ja riigi suhteid, vaba meedia rolli ühiskonnas või seda tervistav rolli, mida poliitiline opositsioon võiks ja peaks ühiskonnas mängima; kui erinevalt näeme rahvusvaheliselt võetud kohustustest kinnipidamist, näiteks rahvusvahelisi kaubandusreegleid, WTO raamistikku või rahvusvahelisi seisukohti selle kohta, et riikidel on vaba valik oma tuleviku üle otsustamisel, oma poliitiliste ja kaubandussuhete loomisel. See on mõistagi Ukraina konflikti allikas.

Kui ühel häälel Euroopa Venemaaga suhtleb? Vene asevälisminister Aleksei Meškov märkis briifingul, et Vene diplomaatia edusamm on oskus suhelda Euroopa eri riikidega kahepoolselt, mitte EL-i kui tervikuga.
Selles, et Venemaa püüab lüüa lõhesid eurooplaste vahele ning ka eurooplaste ja ameeriklaste vahele, ei ole midagi uut. Venemaa juhtkond räägib sageli sellest, mida nad sooviksid näha, mitte kuidas asjad tegelikult on. Ütlen tihti oma Vene kolleegidele, ka Aleksei Meškovile, et ärge tehke põhjapanevaid järeldusi, kui suhtlete EL-i 28 välisministriga kahepoolselt, enne kui nad ühe laua taha istuvad. Järeldusi saab teha siis, kui nad koosoleku lõpetavad ja saalist väljuvad. See on EL-i otsuste langetamise protsessi omapära. Jah, meil on 28 liikmesriiki, erinevad arvamused ajalooliselt, psühholoogiliselt – Eestist Kreekani, Leedust Itaaliani. Selles ongi EL-i ilu: meie erinevustes ja igaühe tugevustes eraldi. Kuid kui istume ühise laua taha, siis saalist lahkudes oleme üksmeelel. Meie Moskva kolleegid – diplomaadid ja poliitikud – peavad sellega arvestama.

Kas nad mõistavad seda?
Ma arvan, et mõistavad. Selge on see, et Venemaal on oma huvid ja meie kui bloki huvid ei kattu alati nende soovidega. Ei ole saladus, et Vene poliitikud püüavad rääkida otse EL-i liikmesriikidega, kujundada nende arvamusi ja mõjutada nii Euroopa poliitikat. Meie tugevus on suutlikkus ühiseid positsioone kujundada. Ühtsuse tugevdamise nimel peame muidugi pidevalt tööd tegema.

Mis on tulevikukaartides? Intervjueerisin üht Vene analüütikut, kes võttis asjad lühidalt kokku nii: „Alguses sanktsioonid, siis embargo ja lõpuks sõda.“ Ta rääkis küll Venemaa suhetest USAga, kuid andis mõista, et see võib oodata ees ka Venemaa ja lääne suhteid tervikuna.
Tulevikku on väga raske ennustada. Me ei oska isegi öelda, mis toimub nädala või kahe pärast. Peame olema ausad eneste vastu ja oma 28 riigi partnerluse vastu: peame võtma asju nii, nagu need on, mitte nii, kuidas need meie arvates võiksid olla. Vaatamata erimeelsustele Venemaaga peame jätkama dialoogi, suhtlemist, sest lõppkokkuvõttes oleme ju kõik inimesed, poliitikud tulevad ja lähevad, kuid rahvad jäävad. Arvan, et on väga oluline, et eriti Baltimaad EL- i liikmetena suhtleksid Venemaaga. Neil riikidel on paljude venelaste hinges eriline koht. Miks? Me oleme samamoodi kannatanud, olime stalinismi ja kommunismi ohvrid, 66 miljonit venelast ja nende naabrit kannatas poliitiliste repressioonide tõttu. Sellest ei räägita Venemaal sageli, kuid paljud tunnevad poolehoidu Balti riikide vastu. Juba Nõukogude ajal suhtuti Balti maadesse kui erilistesse, kui omamoodi Läände, kui inspiratsiooni. Peame suutma säilitada tugevad ja terved ühiskonnad, mida Kremli propaganda ei suuda mõjutada, tugevad majandused ning vajalikud kaitsejõud. Nii saame olla ühtaegu tugevad, kuid ka avatud suhtluseks venelastega ja neid oma demokraatlike reformide, vabaduste ja ühiskonna toimemehhanismidega ehk ka nüüd innustada.

****

Muljetavaldav poliitiline ja diplomaatiline karjäär

Vilniuse ülikooli lõpetamise ning õpingute järel Taanis ja Norras astus Vygaudas Ušackas 1991. aastal Leedu välisteenistusse. Edasi tuli töö Brüsselis, Leedu esindustes EL-i ja NATO juures, millele järgnesid Leedu välisministeeriumi poliitikaosakonna juhi, asevälisministri ja Leedu EL-iga liitumise pealäbirääkija ametid.

2001–2006 oli Ušackis Leedu suursaadik USAs ja Mehhikos, 2006–2008 Leedu suursaadik Suurbritannias, 2008–2010 Leedu välisminister. Alates 2010. aasta aprillist töötas ta EL-i eriesindaja ja suursaadikuna Afganistanis, 1. septembril 2013 asus ta ametisse EL-i suursaadikuna Vene Föderatsioonis.

2013. aastal sai Vygaudas Ušackis Maarjamaa Risti II klassi teenetemärgi, millega tunnustati tema kui Leedu välisministri tööd Eesti−Leedu koostöö edendajana. 

 

Teksti autor: Neeme Raud
Foto: Annika Haas

Artikkel ilmus 04. jaanuar 2016 Postimees onlines

 

Autorist: Eurokratt

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>