Nobeli rahupreemia Euroopa Liidule tuli reaalsete teenete eest

Autor: • Lisatud 29. aprill, 2013
Pildi juurde allkiri

1997. aastal sai Nobeli rahupreemia jalaväemiinide keelustamise liikumine (ICBL), mille tuntuim eestkõneleja oli printsess Diana, kes hukkus traagiliselt samal aastal. Diana ja liikumise tegevus aitas kõvasti kaasa jalaväemiinide vähendamisele maailmas, päästes niiviisi kümnete tuhandete inimeste elu ja tervise. Foto: Scanpix/Reuters Ian Waldie

“Kas keegi on seeni söönud,“ kõlas üks küsimus Facebookis pärast teadet, et tänavune Nobeli rahupreemia on läinud Euroopa Liidule.

Euroopa Liit on tõesti silmitsi suure kriisiga, kuid vaadates preemiat veidi rahulikumalt ja võttes võrdluseks appi ka Nobeli varasemad rahupreemiad, muutub Euroopa Liidu laureaadiseisus täiesti mõistetavaks.

Üks enamlevinud eksiarvamus pärast selleaastase Nobeli rahupreemia väljakuulutamist oli, et see anti EL-ile, sest kellelegi teisele polnud anda. Mis siis, et oli ka teisi kandidaate. Ent oluline on mõista, et Nobeli rahupreemiat pole välja antud päris mitmel aastal ja seda mitte üksnes Esimese ja Teise maailmasõja ajal. Kusjuures isegi maailmasõdade ajal anti preemia välja – 1917. aastal sai selle Punane Rist ja 1944. aastal samuti Punane Rist.

Ent rahupreemiat ei antud välja 1923., 1928., 1948., 1955., 1956., 1966., 1967. ja 1972. aastal. Seega ei pugenud Nobeli rahupreemia komitee kuidagi kartuse taha, et kui Euroopa Liit preemiat ei saa, siis jääb see välja andmata ja võib tekkida piinlik moment.

Kui aga vaadata, kes on rahupreemia saanud, muutub Euroopa Liidu kandidatuur palju arusaadavamaks. Sest Nobeli rahukomitee on andnud preemia ka inimestele või organisatsioonidele, mis iseenesest pole suutnud mingis valdkonnas või mingi aja jooksul rahu saavutada.

Juba 12. oktoobril, ehk päeval, mil Euroopa Liit sai Nobeli rahupreemia, olid analüütikud kärmed meenutama 2009. aasta rahupreemiat USA presidendile Barack Obamale. On selge, et 2009. aastal sai Obama selle avansina, sest oli lubanud sulgeda Guantanamo vangla ja viia väed välja Iraagist ning Afganistanist.

Guantanamo on siiani lahti, Iraagist on USA väed välja viidud ja Afganistanist viiakse need ära 2014. aastaks. Samas on küsitav, kas Iraaki ja Afganistani ikka saabub rahu.

2005. aastal said rahupreemia Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur (IAEA) ja selle peadirektor Muhamed El-Baradei “nende püüete eest vältida tuumaenergia kasutamist sõjanduslikel eesmärkidel ja tagada, et tuumaenergia oleks kasutatud kõige turvalisemal viisil rahumeelsetel eesmärkidel”.

Iraan jätkab tuumarelva taotlemist, mis omakorda võib viia suure rahvusvahelise kriisini, samal ajal kui Iisrael otsustab anda Iraanile löögi, sest ei luba Teheranil tuumarelva saada.

2011. aastal tabas aga Jaapanis Fukushima tuumaelektrijaama maavärin, mistõttu tekkis radioaktiivsete ainete leke. Omakorda sellest tulenevalt on mitmed riigid teatanud kas tuumaenergiast loobumisest või selle vähendamisest. IAEA pole suutnud kumbagi protsessi kontrollida.

1994. aastal said rahupreemia näiteks palestiinlaste toonane liider Yasser Arafat ja Iisraeli juhid Shimon Peres ning Yitzhak Rabin “nende püüdluste eest luua rahu Lähis-Idas”. Tõepoolest, nad sõlmisid Oslo rahulepingu, mille järgi said palestiinlased omavalitsuse ja põhimõttelise tee omariiklusele.

Milline on olukord aga praegu, 18 aastat hiljem? Rabini mõrvas juudi äärmuslane 1995. aastal, Arafati surma asjaolusid 2004. aastal uuritakse tänini. Ent rahu pole Lähis-Itta saabunud.

Erinevalt 1994. aastast ei kontrolli palestiinlaste mõõdukas tiib ka enam kõiki Palestiina alasid, sest Gaza sektor on läinud terrorirühmituse Hamas kätte. Viimane on aga Iisraeliga sisuliselt sõjajalal.

Ning Palestiina omariiklusest ja Iisraeli turvalisusest on ikkagi väga raske rääkida. Võrreldes näiteks 1978. aastaga, mil rahupreemia said Egiptuse president Anvar Sadat ja Iisraeli peaminister Menachem Begin, kes sõlmisid aasta hiljem rahu, on 1994. aasta rahupreemia kui realiseerimata avanss.

Eestlaste jaoks tekitab ilmselt enim vastuolusid 1990. aasta rahupreemia määramine Nõukogude Liidu liidrile Mihhail Gorbatšovile.

Ehkki Gorbatšovil on kahtlemata teeneid külma sõja lõpetamisel, on sel teenetevaibal ka parajad plekid – 1990. aastale järgnes ju veresaun 1991. aasta jaanuaris Vilniuses ja Riias. Enne aga oli toimunud 1986. aastal Tšernobõli tuumakatastroof, veresaun Tbilisis 9. aprillil 1989. aastal (20 tapetut) ja veelgi suuremad tapatalgud 1990. aasta jaanuaris Bakuus (kuni 137 tapetut).

1929. aastal sai rahupreemia USA riigisekretär Frank Billings Kellogg, kellele reaalselt anti see kätte alles aasta hiljem. 1928. aastal oli sõlmitud nn Briand-Kelloggi (Aristide Briand, Prantsuse välisminister – E.B.) pakt, millega USA, Prantsusmaa ja Saksamaa (hiljem lisandus teisi riike) kohustusid konfliktide korral vältima sõjategevust. Mis järgnes hiljem, seda teame liigagi hästi.

Ja siis tuleb 2012. aastal Euroopa Liit, kes on suutnud sõja oma liikmete vahel ära hoida alates ühenduse loomisest 1957. aastal. Või isegi varem, kui 1951. aastal loodud Söe- ja Teraseühendus lugeda ka Euroopa integratsiooni eelkäijaks.

Et aru saada, missugune meeleolu valitses Prantsusmaa ja Saksamaa vahel 20. sajandialgul, avame Margaret McMillani teose “Peacemakers. The Paris Conference of 1919 and Its Attempt to End War” ja loeme sealt iseloomustust 1919. aasta Prantsuse peaministri Georges Clemenceau kohta.

Nii oli Clemenceau näinud Saksa riigi loomist 1871. aastal Versailles’s ja hääletanud toona noore saadikuna Saksamaa rahutingimuste vastu. “Ta ei otsinud aktiivselt sõda pärast 1871. aastat,” kirjutab McMillan. “Ta pidas seda vältimatuks.”

Legendi järgi laskis Clemenceau end matta näoga Saksamaa suunas. Niisiis, pole imestada, et sõda oli asjade normaalne ja paratamatu seis Prantsusmaa ja Saksamaa vahel ja et pärast Esimest maailmasõda sundisid lääneliitlased peamiselt just Clemenceau ässitusel Saksamaale peale rängad reparatsioonid.

20 aastat hiljem tuli Teine maailmasõda, mis külvas Euroopas veelgi rohkem surma ja hävingut. Ja nüüd, ligi 100 aastat pärast Pariisi rahukonverentsi küsigem, kas Prantsuse või Saksa poliitikud peavad sõda kahe riigi vahel paratamatuseks.

Seda võiks võrrelda uuesti ka 1994. aasta rahupreemiaga Oslo rahuleppe eest. Seniajani ei nimeta Araabia meedia Iisraeli selle õige nimega, vaid kasutab sõna nakba – (katastroofi päev araabia keeles, E.B.) tähistamaks nii 15. maid 1948, mil Iisrael kuulutas välja iseseisvuse.

Kas keegi kujutab ette, et Euroopa meedias nimetataks Saksamaad järjepidavalt katastroofiks, ignoreerides riigi nimetust? Või et mõni Euroopa poliitik ei peaks õigeks üldse Saksamaa eksisteerimist, nagu Hamas ei pea õigeks Iisraeli õigust eksisteerida?

Ehkki Euroopa Liit on Nobeli rahupreemia auga välja teeninud, rõhutasid analüütikud, et ikkagi tundub olevat peamine motiiv Nobeli rahukomitee otsuse taga anda preemia EL-ile ergutusauhinnana.

Nii kirjutab näiteks oma kahtlustest ja vastuoludestNobeli rahupreemia andmise suhtes EL-ile Euroopa Välissuhete Nõukogu uurija Dimitar Bechev: “vaatamata künismi ookeanile, mis valgus üle Twitteri ja Facebooki, olen ELi üle teataval määral õnnelik. See on julgustus, mida vajatakse rasketel aegadel, mil kogu Euroopa integratsiooni raamistik muutub iga päevaga hapramaks.

Ja meie postkommunistlikus Ida-Euroopas teame liigagi hästi, mida on EL andnud majandusvabaduse ja demokraatliku arengu mõttes viimase kahe aastakümne jooksul.” Võib-olla Nobeli rahukomitee ikkagi ei söönud seeni?

Autorist: Erkki Bahovski

Ajakirja Diplomaatia peatoimetaja

Üks kommentaar

  1. admin

    2. mai 2013 kell 01:27

    Päris huvitav lugu.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>