Moskva kaugeneb kiiresti Euroopast

Autor: • Lisatud 12. veebruar, 2015
Hannes Rumm

Hannes Rumm

Eelmisel aastal toimus kolm olulist muutust, mis mõjutavad Eestit ning kogu Euroopa Liitu kahjuks veel pikka aega. Esiteks muutusid kõigi aegade kõige halvemaks Venemaa ja Euroopa Liidu vahelised suhted. Teiseks pani kriis suhetes Venemaaga proovile Euroopa Liidu riikide omavahelised suhted moel, mida kunagi varem polnud kogetud. Ja lõpetuseks muutus eestlaste jaoks Euroopa Liit taas lüpsilehmast ehk majandusliidust oluliseks julgeoleku tagajaks. Aga kõigest järgemööda.

Tuntud ja tundmatu Venemaa.
Eelmisel nädalal jalutasin mööda Tallinna vanalinna Euroopa Komisjoni esimese asepresidendi Frans Timmermansi ning inglasest ja prantslasest kolleegiga. Mul polnud vaja suud suurt lahti teha, sest Timmermans tutvustas ise meie vanalinna ning kirjeldas, mis siin viimase veerandsaja aastaga muutnud on.

Mis seal imestada, kui ta tuli esimest korda Tallinnasse verinoore diplomaadina 1990. aastal. Mõni tund hiljem pilgeni täis Tallinna Ülikooli aulas esinedes tõdes endine Hollandi välisminister: „Kunagise sovetoloogina olen eriti teravalt tundnud seda, et viimastel aastakümnetel on meil Euroopas kadunud arusaam Venemaast.“

Timmermans taas teadis, millest räägib, sest juba Hollandi sõjaväeluures aega teenides oli tema erialaks tänu keeleoskusele vene sõjavangide ülekuulamine. N Liidu kokkukukkumisele elas ta kaasa Moskva saatkonnas töötades.

Ent isegi parimaid Venemaa asjatundjaid rabas Kremli otsus annekteerida mullu kevadel Krimm ning korrata veidi teisel moel hübriidsõja stsenaariumit Ida-Ukrainas. Venemaa rünnakule naaberriigi vastu vastas pika otsustamisahelaga Euroopa Liit aeglasemalt, kui see eestlastele oleks meeldinud, aga palju jõulisemalt, kui Kreml iial oskas ette näha.

Venemaa rahandusminister teatas mullu aasta lõpus, et euroliidu majandussanktsioonid maksid Venemaale 40 miljardit dollarit ning nafta hinna langus 100 miljardit. Lisaks kantisid tekkinud ebakindluse tõttu nii välismaa kui vene ettevõtjad oma raha idanaabri majandusest välja üle 100 miljardi dollari. Just eri tegurite koosmõjus on Venemaa majandus saanud viimasel poolaastal valusa põntsu.

Demokraatlikus riigis tähendaks inimeste ostujõu järsk langus ning toiduainete kallinemine karme valitsusvastaseid proteste. Ent Venemaa ei ole demokraatlik riik ning seni varjutab sõjakas retoorika majandusraskusi nii edukalt, et Putini toetus on sellest isegi tõusnud.

Põllumees esimesena sihikul. Omaette ooper on Venemaa vastusanktsioonid Euroopa põllumajandustoodangu vastu, mis meenutab vana nalja äravisatud bumerangist. Praegu käivad vene supermarketites telekaamerate saatel prokuratuuriametnikud, kes kirjutavad üles suhkru, konservide ja muu toidukauba hindu. Seejärel sobravad nad poodide dokumentides, ähvardades karmide karistustega juhul, kui juurdehindlused on ebaõiglaselt suured või kui paari nädala pärast peaksid hinnad tõusma. Kui ise ei ole laborihiire rollis, siis on kõrvalt huvitav vaadata, kuidas lõppeb majandusseaduste rikkumine poliitiliste käskudega 140 miljoni elanikuga riigis 21 sajandil.

Kreml ründas oma vastusanktsioonidega just põllumehi, sest nemad on Euroopas üks kõige mõjukam huvirühm ning nende kaudu üritati tabada euroliitu kõige haavatavamast kohast. Kuigi mitmete riikide põllumehed ja põllumajandustootjad tõesti kannatavad, ei sundinud see euroliitu oma käitumist muutma.

Kahjuks pole sellist avaliku arvamuse küsitlust tehtud, kuid olen kindel, et kui kaaluda on põhimõtete kaitsmise ja põllumajanduse raskuste vahel, siis eelistab enamik Eesti inimesi väärtusi ärihuvidele. Muu hulgas põhjusel, et kui Kreml ei saa pärast Ukraina ründamist aru, et rahvusvahelise õiguse rikkumisel on sõna otseses mõttes kõrge hind, siis julgustab see Putinit samamoodi jätkama.

Nende mure vs meie mure. Ülipingelised suhted Venemaaga tõid välja ka selle, et erineva ajaloo ja asukohaga riigid suhtuvad uude olukorda kohati päris erinevalt. Ent siin ei saa riike jagada lihtsustatult näiteks Ida- või Lääne-Euroopaks, sest just mõnda Eestiga sarnase ajalooga sama pikalt kommunismi käes kannatanud riiki on tulnud veenda Venemaa-vastaste sanktsioonide vajalikkuses.

Kindlasti ei ole õiglane ega arukas põlastada rumalateks neid riike ja rahvaid, kes ei suhtu Venemaasse sellise ohutundega nagu Eesti või Poola. Paljude Vahemeremaade, näiteks 450 000 elanikuga Malta jaoks on viimastel aastatel suurim probleem meeletu põgenike tulv sõjast laastatud Süüriast ja Liibüast. Kuigi me oma ajaloos teame hästi paadipõgenike traagikat, siis poolteist aastat tagasi pälvis eesti ajakirjanduses piinlikult paarilauselise tähelepanu ligi 400 paadipõgeniku hukkumine Lampeduse saare lähistel. Moraal on lihtne – kuni meid ei huvita liitlaste mured, pole õigust nõuda neilt täit tähelepanu meie probleemidele.

Teisalt püüab Venemaa järjest jõulisemalt ära kasutada demokraatlikele riikidele omaseid erimeelsusi. Mitmes pikast majanduskriisist räsitud riigis kasutavad valijate rahulolematust ära uued ja/või äärmuslikud erakonnad. Nii käisid Kremli kutsel nn Krimmi rahvahääletusele Prantsusmaa ja Ungari paremäärmuslike erakondade esindajad ning Euroopa Liitu vihkav briti iseseisvuslaste juht Nigel Farage imetleb avalikult Putinit.

Venemaa uudisteprogrammi Vremja püsivaatajana näen pea igal õhtul Euroopa ärimehi, kes räägivad oma raha pärast põdedes vajadusest leppida Venemaa käitumisega. Kõik see tähendab, et Eesti või mis tahes teine liikmesriik ei saa võtta toetust oma seisukohtadele Euroopa Liidus enesestmõistetavana, vaid peab selle nimel pidevat tööd tegema.

Tagasi aastas 2007. Eestis tähendas suhete pingestumine Venemaaga, et elanike toetus meie kuulumisele EL-i jõudis mullu aasta lõpus avaliku arvamuse küsitluse kohaselt 84% protsendini. Pronksiöö järel oli see number vaid ühe protsendipunkti jagu kõrgem ehk eestlased tajuvad taas euroliitu ka julgeoleku tagajana.

Oluline on lisada, et vastasseis Venemaa – Euroopa Liit ei vähendanud tänavu meie venelaste toetust EL-i kuulumisele, kuigi esimest korda ajaloos on euroliit Kremli propagandas pandud koos NATO ja USA-ga vaenlaste ritta. Sama küsitluse kohaselt peab 70% Eestis elavatest venelastest meie kuulumist Euroopa Liitu õigeks.

Kui ma hiljuti Narvas ühe ettevõtjaga juttu rääkisin, oli ta väga tige mõtte peale, et midagi sarnast Ida-Ukrainale võiks korduda ka seal. „Ma ei investeeri Venemaale mitte kunagi mitte kopikatki,“ kinnitas ta. „Ma tean väga hästi, et kui ma teen Venemaale eduka tehase, siis tuleb aasta pärast frentšis mees ja ütleb: anna pooled aktsiad mulle, muidu võtan terve tehase!“

Ent sel kohal meie üksmeel ka lõppes. Nii selle ettevõtja kui mitme teise narvakaga suheldes on selgelt tunda erinevates infoväljades elamine. Piir arusaamades jookseb just selle koha pealt, kas Ukrainas on võimul seaduslik valitsus või hunta, mis hävitab omi inimesi.

Google’i kaardi andmetel tuleb autoga Tallinnast Moskvasse sõitmiseks läbida 1053 kilomeetrit, Berliinist 1817 ja Brüsselist 2545. Poliitilisel kaardil on Kremli käitumine suurendanud neid vahemaid viimasel aastal mitu korda. Euroopa Liidu ja Eesti üks oluline eesmärk sel taustal on, et kasvaks ka Narva ja Moskva, mitte Narva ja Brüsseli vahemaa.

 

Hannes Rumm töötab Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhina, kuid selles loos esitleb ta oma isiklikke vaateid.

Artikkel ilmus 12. veebruaril Maalehes 

Autorist: Hannes Rumm

Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>