Matti Maasikas: Euroopa Liit on meie enda valitud saatus ja mulle sobib see väga hästi

Autor: • Lisatud 6. jaanuar, 2017
Aasta eurooplane 2016. Tänavu andis Eesti Euroopa Liikumine Matti Maasikasele aasta eurooplase tiitli. „Matti Maasikas on aastaid töö- tanud selle nimel, et Eesti oleks Euroopas nähtavam ja Euroopa Liidu edasine areng arvestaks meie huvidega,“ kommenteeris žürii üksmeelset valikut Eesti Euroopa Liikumise nõukogu liige Riivo Sinijärv.

Aasta eurooplane 2016.
Tänavu andis Eesti Euroopa Liikumine Matti Maasikasele aasta eurooplase tiitli. „Matti Maasikas on aastaid töötanud selle nimel, et Eesti oleks Euroopas nähtavam ja Euroopa Liidu edasine areng arvestaks meie huvidega,“ kommenteeris žürii üksmeelset valikut Eesti Euroopa Liikumise nõukogu liige Riivo Sinijärv.

Missugune on Euroopa Liidu tulevik muutuvas maailmas? Mis on Euroopa Liidu tugevused ja väärtused? Mis teeb eurooplasest eurooplase? ERRi ajakirjanik Neeme Raud vestleb aasta eurooplaseks valitud Matti Maasikasega, kes on Eesti valitsuse eriesindaja Euroopa Liidu institutsioonide juures.

Alustame vestlust ehk ABCst. Eestist saab Euroopa Liidu eesistuja. Mida see tegelikult tähendab?Sellele on vastata väga lihtne ja teisalt väga keeruline. Kui anda ametniku juriidiliselt täpne vastus, siis see on liikmesriikide vahel toimuvate arutelude juhatamine. Samas tähendab eesistumine mõõtmatult rohkem. Tõsi, Lissaboni leppe ajastul ei sea eesistuja enam uniooni prioriteete. Need on seatud Euroopa Ülemkogu strateegiliste prioriteetidega. Ometi on sel ajal Brüsseli Euroopa Liidu hoonetel sildid „Estonian Presidency“. Ometi tunneme ise hoopis teistmoodi vastutust Euroopa asjade ees. Kõikidele esmakordsetele eesistujatele on see eriti suur asi. Loomulikult tahetakse ennast kõige paremast küljest näidata. Eesistumine on tohutult oluline ka selles mõttes, et eesistujariigi ühiskond saab lõpuks nagu päriselt aru, et Euroopa asi ongi meie oma asi. Riik ja valitsus peavad muidugi väga targalt seadma eesmärke, ei ole mõtet võtta eesmärgiks midagi, mida ei ole võimalik saavutada, mis ei olegi roteeruva eesistuja volituste raames. Samas on teemasid, kuhu nähtavalt oma näpujälgi jätta.

Kus need näpujäljed võiksid nähtavalt olla? Eesti saab ju mingisuguse märgi selle kuue kuuga Euroopa Liidule kahtlemata jätta.
Võtame näiteks digitaalse mõõtme. Siin on kaks poolt. Üks on digitaalne siseturg, kus on hulk eelnõusid, mida Euroopa Komisjon on juba esitanud või teame, et esitab. Samas on arutelusid nende üle, mida Eesti hakkab juhtima töögruppides kuni ministrite nõukoguni välja. Siin ongi meie tohutu võimalus. Eesti kui digiriigi maine on tugev, see eristab meid maailmas positiivses mõttes, meid teatakse selle kaudu. Ja nüüd küsime, kas saame ka muudel aladel digimõõdet edendada. Loomulikult usume, et digitaliseerimine ja kõik, mis puudutab e-valitsust, on väga hea. Näiteks arengukoostöö ministrid võiksid arutada e-valitsemise teemasid, ka transpordiministrid – transpordi digitaliseerimine on praegu väga päevakorras. Kui Eesti valitsus annab kõigile ministeeriumidele korralduse tuua alati kui vähegi võimalik esile digimeedet, siis need ongi meie näpujäljed, mille järgi jäädakse eesistumist kindlasti mäletama.

Eesti uues koalitsioonileppes on kirjas, et Euroopa Liidu eesistumise peateemad alles esitatakse. Seega ei ole Eesti neid pool aastat enne eesistumise algust veel välja käinud.
Malta, kes alustab eesistumist enne meid, tuli oma programmiga välja viis nädalat enne eesistumise algust. Eesti eesistumise ajal käivad suure tõenäosusega Ühendkuningriigi lahkumisläbirääkimised. Suurbritannia peaminister Theresa May on teatanud, et märtsi lõpus esitavad nad avalduse, mille järel peab Euroopa Ülemkogu kokku leppima mitte üksnes läbirääkimiste sisulised suunised, vaid ka protsessi. Seepärast ma ei välista, et meie programm tuleb lõplikul kujul veel hiljem kui viis nädalat enne eesistumise aega. Samas on meie uus valitsus lubanud, et sisuliste prioriteetide arutelud algavad juba nüüd.

Muidugi on Eestile oluline ka võimalus ennast tutvustada, sest meeldib meile või mitte − paljud eurooplased ikkagi ei tea, mis Eesti on.
Jah, vastab tõele. Miks see nii on? Sest oleme nii väiksed ja nii kaugel. Meil ei ole ka ühtegi turismiobjekti, mis tõmbaks siia massiturismi kaugematest maadest. Samas oleme ju kogenud, et kui keegi tuleb Eestisse, siis tema arvamus muutub, ja see on enamasti positiivne. Meie ülesanne ongi eesistumise ajal võimalikult palju inimesi siia tuua. Praegu on plaanitud 11 ministrite kohtumist ning igasuguseid ekspertide kohtumisi ja konverentse. Loomulikult teeme kõik endast oleneva, et Eestist jääks hea mulje.

Meile on Euroopa Liit reaalsus. Samas näiteks USAs kirjutatakse Euroopa Liidust ikkagi vahel kui eksperimendist, eriti Brexiti valguses. Kas Euroopa Liit on unioon, mis ilma kahtlusteta on ja jääb või on see visionääride projekt, mille lõppvaatus ei ole veel teada?
Absoluutse lõviosa liikmesriikide rahvaste jaoks on Euroopa Liit enda valitud saatus. See on liit, kuhu tahetakse kuuluda kultuuriliselt, majanduslikult − igas mõttes. Euroopa Liit on meie enda valitud saatus ja mulle sobib see väga hästi.

Ikkagi võib iga projekt õnnestuda – mida me loodame –, aga võib ka ebaõnnestuda.
Euroopa Liidu kõige suurem tugevus on see, et suveräänsed riigid on täiesti vabatahtlikult otsustanud osa oma suveräänsusest anda ühise otsustuse alla. See ongi garantii, et projekt õnnestub. Seda ei saa garanteerida ükski paber. Oleme mitte ainult andnud osa suveräänsust ühise otsustuse alla, vaid oleme ka teadnud, miks me seda teeme. Mõtleme teemadele, kus Euroopa Liit aitab Eesti-sugusel riigil olla parem – ja ma ei pea silmas ennekõike rahalist seisu, mis on meil jätkuvalt ülihea –, vaid just seda, mida Euroopa Liit teeb Eesti eest. Näiteks kaubanduslepete läbirääkimised, põllumajanduspoliitika. Kui me suhtleme oma põllumeestega, siis poliitika vastu nad ei ole, ebavõrdse kohtlemise vastu aga küll – täiesti arusaadav. Praeguse seitsmeaastase eelarveperioodi puhul saavutasid Eesti läbirääkijad selles vallas aga märkimisväärse edasimineku. Ei ole kindel, et maailmas, kus põllumajanduspoliitika oleks puhtalt Tallinna, Riia, Lissaboni, Pariisi otsustada, tuleks see poliitika palju parem. Blokina tegutsemine on palju mõistlikum.

Kes on eurooplane praeguses maailmas? Kuidas ta vastandub näiteks ameeriklastele, aasialastele? Mis muudab eurooplase eurooplaseks?
Traditsioonid kindlasti, ja ajalugu. Euroopat iseloomustab see, et tegemist on maailma kõige jõukama piirkonnaga – ikka veel. Euroopale on erakordselt tähtis sotsiaalne valdkond – ka Eestis, mis siis veel rääkida Lääne-Euroopa riikidest. Pikka aega, kuni Euroopa Liidu põhiseaduse leppe läbikukkumiseni, oli see liit maailmas riikidevahelise integratsiooni positiivne näide. Mäletan, et kui käisin 2008. aastal Singapuris, Vietnamis ja Lõuna-Koreas, siis seal öeldi, et nad on väga põhjalikult analüüsinud, kas Euroopa Liidu koostööst saaks midagi ASEANi koostöösse üle võtta. Loodan, et oleme ikka veel positiivse integratsiooni mudel, ehkki maailm ja Euroopa Liit on muutunud. Eelmine Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso oli väga frustreeritud, et kõigil nendel nn G-de, maailma suurte kohtumistel rõhutas Euroopa Liit alati, et oma (raha)asjad tuleb korda seada, aga kui puhkes eurokriis, hakati Euroopa Liidule ütlema, et tehke teie esmalt ise oma asjad korda, sest teie kriis võib ka meile halvasti mõjuda. Eurotsoonis saadi sellega hakkama, kuid Euroopa Liit on pärast seda hakanud tegelema pigem oma sisemiste asjadega.

Ent valgustuslik pool – inimõigused, kliimasoojenemine – kõik need teemad, kus Euroopa juhib maailmas arutelusid?
Kahtlemata. Üks kõige olulisemaid väärtusi, millel Euroopa Liit püsib, on toetumine rahvusvahelisele õigusele. Ja väärtuspõhine välispoliitika. Toon selle kohta näite: Ukraina kriis. Venemaa agressioon Ukraina vastu. Eesti valitsuses ja avalikkuses kõlas arvamusi, et NATO saatku sõdureid ja lennukeid. Euroopa Liit kehtestagu aga sanktsioonid ja öelgu otse välja, mida Venemaa on valesti teinud ning hõõrugu seda neile kogu aeg nina alla. Ühesõnaga, NATOle olid tunduvalt pragmaatilisemad, praktilisemad nõudmised. Euroopa Liidus sooviti, et ta ütleks õigeid asju – ja see ongi väärtustepõhine välispoliitika. Olles praktikuna näinud, kuidas seda tehakse olukorras, kus otsesed käsuliinid puuduvad, kus iga välispoliitiline otsus vajab 28 suveräänse riigi nõusolekut, olen hakanud mõistma, et ega Euroopa Liit saagi liiga suurt reaalpoliitikat ajada. Nii et targem ongi hoida kinni väärtustepõhisusest, milles peamine on, nagu ütlesin, toetumine rahvusvahelisele õigusele. Eks see on nii Euroopa Liidu teadlik valik kui ka praktiline paratamatus.

Kas Euroopa ei hakka sellest väärtustepõhisusest kaugenema? Populism tõstab ka Vanas Maailmas pead sarnaselt USAga, kus valiti just sel lainel presidendiks Donald Trump. Kas eurooplased on oma õilsusest kuidagi tüdinenud? Näeme seda näiteks üha kasvavates migrantidevastastes meeleoludes.
Sellele küsimusele vastates võiks rääkida Euroopa Liidu ja Türgi leppest, kus peegelduvad praeguse välispoliitika igapäevased dilemmad – piirid tuleb kinni saada ning seepärast astutakse pragmaatilisi samme. Türgi lepe on – sõltuvalt inimesest – kas hea või halb näide sellest, kui Euroopa Liidu välispoliitikas võetakse pragmaatiline positsioon.

Kui Prantsusmaa pöördub paremale, kui Holland pöördub paremale, Saksamaa… Kuidas võib see kõik Euroopa Liitu muuta?
See on Eestile erakordselt oluline küsimus. Meie tunneme ainult ühesugust Läänt ehk seda, millega meie tahtsime liituda. Juba 1980. aastate lõpus, kui eestlased hakkasid pääsema Euroopasse, oli Lääne-Euroopas Schengeni tsoon ja riikide vahel piire ei olnud; juba siis olid kapitaliturud avatud ja globaliseerumise laine täies hoos. Need olid meile lihtsad ja õiged asjad: me toetame ju vabakaubandust, toetame nii palju piiride maha tõmbamist kui võimalik, me toetame (filosoof Francis) fukuyamalikku maailma (Just neil aastail esitas USAs töötav filosoof oma kuulsa teesi, et ideoloogiate võitlus on maailma jõudmisega liberaalse demokraatiani pärast Berliini müüri langemist ja külma sõja lõppu suuremalt jaolt lõppenud. – N.R.). Kuid nüüd võib kõik tõepoolest muutuda. Tsiteerides Financial Timesi kolumnisti Philip Stephensit: kui Donald Trump tõesti üritaks oma kõige reljeefsemaid valimislubadusi ellu viia, siis Ameerika peab sellele tõenäoliselt vastu, aga Ameerika liitlassuhted ei pruugi pidada. Nii on täitsa võimalik, et meil seisab ees suur mentaalne ümberorienteerumine. Olukorras, kus Lääs muutub, siis Euroopa Liit osana Läänest muutub kindlasti ka.

Milliseks saaks selles muutuvas maailmas siis Euroopa Liit?
Majandusteadlased on öelnud, et üheks muudatuste peamiseks põhjuseks on globaliseerumine, mis on väga jõudsalt vähendanud ebavõrdsust riikide vahel, aga jõukate riikide sees on see ebavõrdsust kasvatanud. Ja need inimesed – enamasti tehasetöölised – , kelle töökohad kaovad, ei usu enam seda, mis oli mitukümmend aastat aksioom: et globaliseerumisest võidavad kõik, ka teie, kelle töökoht kadus, sest tooted on poes odavamad, sest need tulevad nüüd välismaalt, Hiinast. See enam ei tööta. Euroopa kontinendil kehastab globaliseerumist Euroopa Liit ja praegune globaliseerumisvastane laine on Euroopa Liidule erakordselt ohtlik. Ma ei ütle meelega „populistlik laine“, vaid just „globaliseerumisvastane laine“, mis on muutumas või muutunud eliidivastaseks laineks. Väga keeruline, erakordselt keeruline situatsioon Euroopa Liidule. Tuleb meeles pidada, et kõik poliitilised otsused tehakse ikkagi liikmesriikides, Brüsselisse tullakse kokku üle kuu ning seal tehtavad otsused sõltuvad ikkagi kodustest.

Kas Brüsselis tuntakse, et suured muudatused on käimas?
Brüsselis on väga palju väga tarku inimesi, ja muidugi seda tuntakse. Kui Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker sai oma mandaadi, siis – ma muidugi lihtsustan – , oli 28 riigijuhi, Euroopa Ülemkogu peamine suunis talle: vähem regulatsioone, vähem igapäevaelu väikeseid asju reguleerivaid määrusi. Barroso komisjoni lõpuaja markantseks näiteks sai Euroopa Liidu juuksurite kingakontsade kõrguse küsimus. Komisjon võttis vastavad ettekirjutused küll tagasi, aga olin õhtusöögil, kus Barroso kaitses esialgset otsust, öeldes, et enam kui poolte liikmesriikide juuksurite ametiühingud pöördusid Euroopa Komisjoni poole, väites, et nad ise ei saa juuksurite tervise kaitsmisega hakkama. Praeguse Euroopa Liidu märksõna on vähem regulatsioone ning seda on märgata: Junckeri komisjoni seadusloome voog on oluliselt ahenenud. Samas, tõsi, on Brüsseli tarkade ametnike seas ka palju neid, kes leiavad, et liikmesriikide erihuvid on „patt“ ja Euroopa Liit peab kõigile ühtseid ettekirjutusi tegema.

Nii et seisukoht, et Brüsseli hästi makstud bürokraadid otsustavad meie eest ära, peab siis mõneti paika?
Ei. Kõik otsused, ka need, mis meile ei meeldi, on tehtud Eesti osalusel. Äärmiselt harva juhtub, et Eesti peab vastu hääletama. Kuna kõik riigid on Euroopa Liitu astunud vabatahtlikult, siis tehakse alati väga palju katseid, et saada kõik pardale, et otsus oleks üksmeelne. Siin ei ole mõtet Brüsseli poole kive visata.

Ent räägime ka Eesti diplomaatiast laiemalt. Mis on praegu meie diplomaatide peamine eesmärk, ülesanne?
Ühe lausega vastates – kogu Eesti välispoliitika peamine eesmärk on hoida Lääne ühtsust. Ja loomulikult Eesti julgeolekut. Aga laiemas mõttes ongi Lääne ühtsuse hoidmine ka Eesti julgeoleku kindlustamine. Meile on olulised kõik need teemad, millest enne juba rääkisime – enda kohandamine uue olukorraga maailmas, vaatamine selle järele, et meil oleksid ikka liitlased, et need rahvusvahelised klubid – eelkõige Euroopa Liit ja NATO – oleksid tugevad. See on tohutu tööpõld. Oluline on mõistagi meie suhe Ameerika Ühendriikidega – ootame selgust, kas ja kuidas president Trump hakkab oma valimislubadusi ellu viima ja milliseid mõjutuskanaleid saame meie Washingtonis kasutada. Ühendkuningriigi lahkumisel Euroopa Liidust kaotab Eesti olulise liitlase väga paljudes küsimustes. Õnneks mitte NATOs, aga Euroopa Liidus. Ent kuna Euroopa Liit tegeleb niivõrd palju rohkemate teemadega kui NATO, siis mõnes mõttes tunneme seal seda kaotust kibedalt. Julgen ennustada, et Põhja-Balti riikide koostöö kujuneb veelgi olulisemaks. Tegelikult on veel mitmeid riike, kellega me võib olla ei ole harjunud end samastama, sarnaseid huve nägema, näiteks Hispaania ja Portugal, kus Euroopa Liidu kasinusprogramm on olnud jõus mitu aastat ja kus vaatamata sellele ei ole tekkinud tõsist Euroopa-vastast jõudu. See näitab, kui Euroopa-meelne see riik on ja et temaga saaksime koostööd teha palju rohkem. Iirimaa kahtlemata oma suurte eripäradega on samuti liitlane, kes toetab tugevat Euroopa Liitu. Peame pidevalt vaatama, et oleksime nendes Euroopa Liidu ringides, kus arutatakse ja otsustatakse.

Kas me oleme Brüsselis n-ö otsustajate laua ääres?
Laias laastus jah. Brüssel on kõigile liikmesriikidele sõbralik keskkond. Seal ei kasutata hetkelist tähelepanu hajumist sinu vastu ega üritata n-ö kotti pähe tõmmata. Kõige olulisem on osaleda aruteludes avatud meelega. Kui me seal osaleme, siis enamasti saame ka lõpuks kompromissidega leppida. On riike, kellel sõna „maksud“ paneb kohe punase lambi põlema. On riike, kellel Euroopa kaitsetemaatika tekitab samasuguse reaktsiooni. Eesti ei kuulu nende riikide hulka. Me suudame aruteludes avatult osaleda. Ent meie osalemise võimalusi pärsib meie väiksus. Istud seal koos 27 teise suursaadikuga ning vaatad, mis materjalid, mis analüüs on Saksa kolleegil ja milline sul – vahe on suur, aga see ei saagi teisiti olla. Seda paremini peame end fookustama. Euroopa Liit on maailma ajaloos unikaalne nähtus ja seda ei ole võimalik päriselt mõista, kui sa ei ole olnud Brüsselis ning seda seestpoolt näinud. Ka eesistumine aitab seda paremini mõista. Olen Brüsselis näinud, kuidas meie lähimad naabrid Leedu ja Läti valmistusid eesistumiseks ja seda läbi viisid ning see tuli neile mõlemale tohutult kasuks. Nad õppisid palju, sest eesistujariik on hoopis teistmoodi Brüsseli aruteludes ja infovoogudes sees. Riik saab palju targemaks, kui riigi kohta võib niimoodi öelda.

Milline on teie Brüsseli karjääri jooksul hetk, mil te tõesti tundsite Euroopa Liidu üle uhkust – uhkust selle üle, et meie oleme seal?
Eestlastele on kõige lähem teema võibolla Euroopa Liidu poliitika Vene suunal ja Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid. Need kehtestati 2014. aastal, mil eesistujaks olid järgemööda Kreeka ja Itaalia, kelle riiklikud seisukohad sanktsioonide suhtes olid mõnevõrra pehmemad sellest, mis lõpuks välja tuli. Nähes Kreeka ja Itaalia kolleege laua otsas istumas ja jõuliselt sanktsioone läbi surumas, riikide ühtsust taotlemas, tundsin küll uhkust Euroopa üle. Et see on meie ühtne Euroopa.

Autorist: Eurokratt

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>