Jean-Claude Junckeri 365 päeva

Autor: • Lisatud 6. jaanuar, 2016
Jean-Claude Juncker, Euroopa Komisjoni president

Jean-Claude Juncker, Euroopa Komisjoni president

100 kriitikavaba päeva? Mitte Brüsselis. Euroopa Komisjoni uut presidenti Jean-Claude Junckerit survestati tagasi astuma vaid mõni nädal pärast seda, kui ta oli Berlaymonti* kõrgeimale korrusele sisse astunud.

„Ta reageeris aeglaselt ja mitte piisavalt otsustavalt,“ nendib European Policy Centre’i analüütik Janis Emmanouilidis, meenutades endise Luksemburgi peaministri Junckeri konarlikku starti, nädala jagu kestnud peitusemängu pärast Luxleaksi paljastuste avaldamist.

Novembris täitus Jean-Claude Junckeri komisjonil esimene aasta. Euroopa Liidu lähiajaloo raskeimal perioodil, mil üks kriis varjutab teist ja skandaali eluiga on lühike, pole Juncker rohkem peitu pugenud. Vastupidi − Euroopa Komisjoni presidendi rolli käigu pealt suuremaks mängides on ta aastaga tõestanud, et on oma tõekspidamiste nimel valmis minema ka valitsusjuhtide otsuste vastu. Just selles erineb praeguse Euroopa Komisjoni juhi käekiri silmatorkavalt kaks ametiaega Brüsseli valitsust tüürinud José Manuel Barroso omast: kui Barroso oli ettevaatlik bürokraat, siis Juncker on julge poliitik.

„Barroso pidi alati kindel olema, et tal on vähemalt teatav liikmesriikide toetus, enne kui ta mõne ettepanekuga välja tuli. Junckeri komisjon on palju otsustavam. Ta usub, et Euroopa Liit on sügavas poliitilises kriisis. Kui praeguseid suuri raskusi ei alistata, on kogu liit ohus,“ ütleb Janis Emmanouilidis.

Fookuses suured probleemid

Oma meeskonda „viimase võimaluse komisjoniks“ nimetades mängib Juncker kõrgetele panustele. Ta lubab suurte probleemide alistamiseks suuri algatusi ja sekkuda vaid seal, kus see on vajalik. Junckeri parem käsi Frans Timmermans peab hoolitsema selle eest, et ükski komisjoni ametnik ei astuks banaanikõveruse normeerimise vildakale teele, vaid tegeleks ühega kümnest paika pandud prioriteedist. Kui aastail 2010–2014 tuli Euroopa Komisjon välja keskmiselt 130 uue algatusega aastas, siis Junckeri alluvad on avalikkuse ette toonud 23 uut ettepanekut. Tagasi on kutsutud 80 Barroso komisjoni algatust.

Aastaga on Junckeri meeskond käed külge pannud kõigile kümnele võtmevaldkonnale. Andrus Ansip arendab ühtse digituru strateegiat, Maroš Šefčovič püüab Nord Stream 2 kiuste kaitsta energialiidu ideed ja Cecilia Malmström töötab TTIP-i (ELi-USA vabakaubandusleping) kõneluste läbipaistvamaks muutmise nimel, isegi kui USA eriti ei pinguta.

Euroopat majandusseisakust päästma rutates lõi Euroopa Komisjon kiirmenetlusega strateegiliste investeeringute fondi. „Kui mulle oleks keegi öelnud aasta tagasi, et poole aastaga tehakse 315 miljardi euro suurune fond alates komisjoni ettepanekust lõpetades selle heakskiitmisega Euroopa Parlamendis, ei oleks ma uskunud. Aga see tehti ära,“ ütleb Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures, suursaadik Matti Maasikas.

Esialgu on komisjon Junckeri fondi valanud rohkelt aega ja poliitilist kapitali, aga vara on öelda, mis tagasi tuleb. Liikmesriigid poetasid mõned miljonid eurod seemneraha, aga erainvestorid, kelle kapitalil kogu plaan rajaneb, on ettevaatlikud − nagu ka analüütikud. „Peame veel ootama, et näha, millise tulemuse see annab. Ma kahtlen, et saavutatakse lubatud finantsvõimendus. Aga ootused oleksidki pidanud olema tagasihoidlikumad,“ leiab Janis Emmanouilidis.

Poliitiliselt julge ja aktiivne

Juncker, keda paljud näevad Euroopa Liidule föderaalse tuleviku sillutajana, võtab EL-i integratsiooni väga isiklikult. Kui Kreeka kriis kippus 2015. aasta juunikuus kontrolli alt väljuma ja riigi euroalast lahkumine oli mõne ulja sammu kaugusel, ei varjanud Juncker oma pahameelt Ateena mängustiili üle. „Kui peaminister Alexis Tsipras oli üllatuslikult teatanud, et korraldab Kreekas referendumi, siis ütles Juncker avalikult, et ei saa Tsiprasest aru,“ meenutab Matti Maasikas.

„Ta ütles selgelt, et kreeklased peaksid hääletusel ütlema abiprogrammile jah ja kui nad hääletavad teistmoodi, on sel väga halvad tagajärjed. Nii et ta oli poliitiliselt julge ja väga aktiivne,“ lisab Janis Emmanouilidis.

Komisjoni presidendi seni kõige väljapaistvam poliitiline soolo leidis aset vahetult pärast üht järjekordset valitsusjuhtide kohtumist, kus pealinnade erimeelsustele vaatamata lepiti kokku, et põgenikud jagatakse liikmesriikide vahel ära vabatahtlike panuste alusel. Juncker, valitsusjuhtide kokkuleppes silmanähtavalt pettunud, tuli vaid mõne päeva pärast välja komisjoni rändestrateegiaga, kus oli pikk nimekiri riikidest ja neile määratud kvoodipõgenikest.

„Võib ju aru saada, et teinekord lihtsalt pead tegema õiget asja, millesse sa usud. See on inimlikult mõistetav ja väärib ehk isegi austust,“ alustab Maasikas diplomaatiliselt, lisades seejärel, et Junckeri soolo sai kiire lõpu − liikmesriigid ei kiitnud Euroopa Komisjoni lähenemist heaks. „Paksu verd tekkis kõvasti. Ja lõpptulemusena oldi tagasi vabatahtliku lähenemise juures,“ meenutab Matti Maasikas.

Mõttekoja Friends of Europe poliitikadirektor Shada Islam leiab, et initsiatiivi haaramine rändekriisis on olnud põhjendatud ja vajalik. „See on osa Euroopa Komisjoni rollist ja ülesannetest, mida too viimastel aastatel ei täitnud. Junckeri poliitikameetmed rändekriisis on läinud kümnesse. Ja on tõsi, et see on kaasa toonud mitme, eelkõige Ida- ja Kesk-Euroopa liikmesriigi vastasseisu. Aga juhi ülesanne ongi näidata teed. Kui teised järele ei tule, kannatab sellest Euroopa,“ kaitseb Shada Islam komisjoni presidenti.

Tippjuhtide eriarvamused

Poliitilised katsumused Euroopa Liitu saabuvate põgenikevoogude ohjeldamisel on nähtavaks teinud lõhe kahe Brüsseli tippjuhi lähenemise vahel. Kui Euroopa Komisjoni presidendi sõnavõtud otsivad tasakaalu kriisi humanitaarmõõtme ja piiride kaitsmise vahel, siis Euroopa Ülemkogu eesistuja, samuti jõulise poliitiku Donald Tuski retoorikas domineerib vaid viimane. „Sellele võiks ju püüda leida õigustusi, et on tööjaotus, üks toetab rohkem ühte leeri, teine teist, aga ma usun, et Euroopa Liidu ühtsuse ja tugevuse demonstreerimiseks oleks parem, kui kaks tippjuhti laulaksid samalt lehelt,“ ütleb Maasikas.

Kui eelmine Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso ja toonane Euroopa Ülemkogu juht Herman van Rompuy olid mängureeglid paika loksutanud ja teineteise territooriumile ei tikkunud, siis Tusk ja Juncker alles kompavad volituste piire. Selle parim näide on oktoobri lõpus toimunud Balkani riikide minitippkohtumine. Brüsselis on peaministrite koosolekute tüürimine Donald Tuski töö. Seetõttu tekitas paljudes hämmastust, et Juncker kutsus vaid mõni päev pärast järjekordset Euroopa Ülemkogu koosolekut komisjoni peahoonesse kümme valitsusjuhti ja riigipead arutama Lääne-Balkani rändekriisi. Kutsutud oli ka Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk, kes meelepaha varjamata osaleski koosolekul, kuid andis tulekust teada alles viimasel hetkel.

„Nende kahe mehe vahekord on üsna intrigeeriv,“ mainib Shada Islam. „Tundub, et nad on väga erineva poliitilise taustaga, neil on väga erinevad ideed näiteks rändekriisi puhul. Ma ei ole kindel, kuidas nad omavahel läbi saavad ja võib-olla ei tea nad seda veel isegi,“ ütleb kogenud poliitikavaatleja Islam.

„Mõlemad üritavad mängida poliitikaareenil nii tugevat rolli, kui suudavad. See ei muuda nende läbisaamist alati lihtsaks. Balkani kohtumine oli tugev märk. Aga tuleb meeles pidada, et seda toetasid mitmed liikmesriigid. Ka Berliin mängis selles suurt rolli,“ ütleb Janis Emmanouilidis EPC mõttekojast.

On siiski ekslik arvata, et Juncker viib Brüsselis ellu Angela Merkeli poliitikat. Hea näide on novembri lõpus Euroopa Komisjonis rohelise tule saanud pangandusliidu kolmanda samba ehk ühtse hoiustegarantiide süsteemi eelnõu. „Saksamaa juhid on öelnud korduvalt ja väga otse, et ärge isegi mõelge sellega välja tulla − vale aeg, vale asjade järjekord ja vale sisu. Ometi tuli komisjon sellega välja, sest asi tuleb ära teha,“ ütleb Maasikas.

„Juncker on enda lati väga kõrgele seadnud, aga see on loogiline, sest ajad on keerulised ja eeldavad tarka poliitilist mängu. Pealinnadest kostev kriitika teda seejuures eriti ei huvita,“ märgib Emmanouilidis. „Juncker leiab, et ajab õiget asja. Iseasi, kas see on õige taktikaline lähenemine, sest tegutseda tuleb väga õhukesel jääl,“ ütleb analüütik.

*Euroopa Komisjoni peahoone

 

Teksti autor: Johannes Tralla, ERR

Autorist: Eurokratt

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>