Miks tekkis ühtne turg ja miks seda tänapäeval vaja on?

Autor: • Lisatud 18. oktoober, 2012
Erkki Bahovski

Erkki Bahovski

Poliitika- ja kultuuriteaduses eksisteerib säärane mõiste nagu “teine”. Ehk siis äraseletatuna: teine aitab luua meie identiteeti, meie oleme meie sellepärast, et meie ei ole nemad.

Tavaliselt toimub enda identiteedi määramine kellegi reaalselt elava kaudu, kuid see võib toimuda ka ajaloo pinnalt. Euroopa Liit ongi täpselt selline juhtum, mille puhul end määratletakse ajaloo kaudu.

Niisiis on Euroopa Liit vastand millelegi, mis oli minevikus: sõda, protektsionism, diktatuur, totalitarism, natsionalism, ksenofoobia. Kogu Euroopa Liidu ülesehituse juures on peetud silmas seda, et vältida 1920. ja 1930. aastate ja mõne varasema perioodi kibedaid kogemusi.

Ühisturu projekt polnud ainult eliidi oma, sest ka altpoolt, kodanike seast oli selge soov vältida nii palju kui võimalik riigipiire, kas siis reisimisel, töötamisel või äri ajamisel.

Siin on peidus ka võti ühisturu mõistmiseks. Ühisturg loodi teadmisega, et tuleb vältida protektsionismist ja natsionalismist lähtuvaid meeleolusid, mis võivad viia sõjani. 1929. aastal puhkenud ülemaailmne majanduskriis ja tugevnenud natsionalism ja protektsionism olid kindlasti üheks katalüsaatoriks, mis vallandasid Teise maailmasõja.

Nüüd oli jõutud arusaamisele, et protektsionistlikud abinõud  ei anna ühelegi riigile majanduslikku eelist.

Sestap nähti juba Euroopa Liidu asutamisaktis ehk Rooma lepingus 1957. aastal ette põhimõtteline liikumine ühisturu suunas. Toonase Euroopa Majandusühenduse esimesed kuus riiki kaotasid omavahelised tollibarjäärid. 1968. aastal loodud tolliliit ühtlustas reegleid veelgi, seda ka kolmandate riikide suhtes.

1970. aastad nägid Euroopa lõimumises mõningast tagasilööki, kui ebaõnnestus plaan võtta kasutusele ühine valuuta ja ühtlasi tabas maailma suur naftakriis. Ühisturu areng jäi seisma. Oli selge, et ühisturg ei saa areneda lihtsalt niisama, vaid et seda peavad juhtima tugevad ühised institutsioonid.

1985. aastal koostas Euroopa Komisjon Valge Raamatu, milles sisaldus 300 ettepanekut ühisturu aluspõhimõtete kohta. Aasta hiljem leidis dokument heakskiidu ka ELi liikmesriikides. Vastu võeti Ühtne Euroopa Akt, millega nähti ette ühisturu loomine 1992. aasta detsembriks Maastrichti lepinguga.

Maastrichti leping aga andis Euroopa Liidule ka poliitilise mõõtme. Kui seni oli Euroopa Liit tegelenud vaid majandusega, siis ühisturu (Maastrichti lepinguga hakati seda kutsuma siseturuks) ning ka rahaliidu arendamiseks oli vaja suurendada Euroopa kesksete asutuste pädevust. See aga ei meeldinud Briti toonasele peaministrile Margaret Thatcherile, kes oli toetanud Ühtset Euroopa Akti, kuid kellele ei meeldinud Euroopa Komisjoni suurenev võim.

Maastrichti leping sätestas Euroopa Liidu siseturu neli põhivabadust – lisaks kaupade liikumisele polnud nüüd takistusi ka inimestele, kapitalile ja teenustele. Analoog peitub siin näiteks Ameerika Ühendriikides, mis kujutavadki endast üht suurt siseturgu ja mis on suutnud end ka vastavalt reguleerida (seal on üsna tavaline, et inimene kolib uue töö alustamiseks ühest osariigist teise). See eeldab, et inimene saab vabalt liikuda.

Ühtne turg on ühtlasi valdkond, mille puhul liikmesriigid on loobunud paljudest pädevustest ja küsimusi lahendatakse enamasti Euroopa tasemel. Samas on see üks Euroopa Liidu tegevuse populaarsemaid tahke, sest inimeste vaba liikumine on lihtsasti seletatav ja käegakatsutav.

Inimeste vabale liikumisele andis lisatõuke 1985. aastal Luksemburgis sõlmitud Schengeni leping, millega kadus passikontroll Schengeni viisaruumi liikmesriikide piiridel. Schengeni viisaruumil on vaid ühine välispiir.

Eesti ühines Schengeni viisaruumiga 2007. aastal, kui kaotati kontroll sadamaist ja maismaal (2008. aasta kevadel kadus kontroll ka lennujaamadest).

2004. aastal liitus Eesti Euroopa Liiduga, saades kohe ka ühisturu osaks. Praeguseks on Euroopa Liit Eesti suurim kaubanduspartner.

2010. aastal, pärast seda, kui maailmas ja ka Euroopas oli puhkenud majanduskriis, tuli praegune Itaalia peaminister ja endine Euroopa Komisjoni volinik Mario Monti välja raportiga, milles tegi mitmeid ettepanekuid ühtse turu arendamiseks, et majanduskriisist välja tulla. Monti esitas selle raporti põhiteesid ka 2011. aastal Tallinna külastades.

Ka Eesti on olnud aktiivne ELi siseturu pooldaja, lootes näha selle liikumist ühtse turu suunas. Valitsuse raampoliitika “Eesti Euroopa Liidus 2011–2015” näeb ette mitmeid edasisi samme.

Nii näiteks pakub raampoliitika dokument, et: “Esimene samm ühtse turu arendamisel peab olema Euroopas aastaks 2015 sellise toimiva digitaalse ühtse turu loomine, kus kodanikud ja ettevõtjad saavad kasutada teenuseid elektroonselt mistahes EL-i liikmesriigis.

Hinnanguliselt suurendaks see EL-i SKP-d 4% võrra ning tooks kaasa 30 000 uue töökoha loomise aastas.” Samuti on dokumendis tehtud ettepanekuid selliste teenuste kohta, mille osutamine üle Euroopa Liidu ei ole veel täiesti vaba.
Seega ühtse turu arendamine jätkub ja palju on veel teha. Ent palju on ka 20 aastaga saavutatud, siseturust on võitnud kõik Euroopa kodanikud ja liikmesriigid.

Autorist: Erkki Bahovski

Ajakirja Diplomaatia peatoimetaja

Üks kommentaar

  1. Vastu

    18. okt 2012 kell 07:40

    Esimene samm ühtse turu arendamisel peab olema Euroopas aastaks 2015 sellise toimiva digitaalse ühtse turu loomine, kus kodanikud ja ettevõtjad saavad kasutada teenuseid elektroonselt mistahes

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>