Barroso: on elutähtis, et Balti riigid lepiksid kokku Rail Balticus

Autor: • Lisatud 21. juuni, 2014
José Manuel Barroso

José Manuel Barroso

Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barroso sõnul tuleb Venemaaga suheldes vaadata tulevikku, mitte tagasi pingetele ja konfliktidele.

Kiitsite vahetult enne Tallinna visiiti heaks nn partnerlusleppe Eesti valitsusega, mis lubab ametlikult hakata kasutama uue EL-i 2014–2020 eelarveperioodi struktuurivahendeid. Eestit kirjeldatakse tihti kui nn euroraha tarka kasutajat. On see teie meelest nii?

Tõepoolest, mul on seda ainult heameel kinnitada. Eesti on EL-i liikmesriikidest üks paremaid tõukefondide vahendite kasutajaid. Te olete osanud projekte hästi koostada ja ellu viia, ühtlasi ka tagada, et kulutatud summad avaldavad mõju. Kümme aastat pärast EL-iga ühinemist on ju selgelt näha, et EL-i vahendid on oluliselt mõjutanud Eesti majanduse arengut.

Uuel eelarveperioodil saab Eesti endiselt EL-i tõukefondidest kasu lõigata. Euroopa Komisjon kiitis eile heaks nn partnerluslepped aastateks 2014–2020 Eesti, Läti, Leedu ja Slovakkiaga. Need investeeringud on EL-i peamiseks tööriistaks, kuidas täita „Euroopa 2020 strateegiat”: tagada majanduskasv, luua töökohti, tegeleda kliimamuutuste, energiasõltuvusega ja moderniseerida majandust investeerides teadus- ning arendustegevusse, koolitusse ja haridusse.

Partnerlusleppe heakskiitmine sai teoks tänu Eesti valitsuse ja Euroopa Komisjoni väga heale koostööle. Leppe maht EL-i poolt on 4,3 miljardit eurot. Võrdluseks: Eesti SKT suurus on 18,4 miljardit eurot.

Euroopa Komisjon on ammu teatanud, et Eestit, Lätit ja Leedut ühendav Rail Balticu raudtee võiks olla üks prioriteetne projekt, mida saaks rahastada nn Euroopa Ühendamise Rahastust. Aga nagu te kindlasti ka teate, on riikidevahelised erimeelsused on lükanud projekti ohtlikult olukorda, et riigid võivad jääda rahataotluse esitamisega hiljaks. Kohtute täna Eestis kõigi Balti riikide peaministritega. Kas te soovite neilt saada vettpidava kinnituse, et vaenukirves on lõplikult maha maetud ja tehakse kõik endast olenev projekti õigeaegseks esitamiseks?

On absoluutselt elutähtis, et Balti riigid lepiksid selle 3,6 miljardi eurose projekti – mida Euroopa Ühendamise fondist saaks muide rahastada 85% ulatuses – printsiipides ja visioonis kokku. Nüüd on ühiseks kõigi kolme riigi vahel kokku lepitud, et korralikult ettevalmistatud projekti saaks esitada raha taotlemiseks. Kui seda ei tehta, siis jääb alati oht, et vahendid lähevad mujale. See on lõppkokkuvõttes konkursiga protsess. Rail Baltic on üks üleeuroopaliste transpordivõrgustike poliitika võtmeprojekte. Mitte ühelgi teisel Balti riikidest pärit projektil pole ette näidata ligilähedaseltki võrdväärset EL-i ülest lisandväärtust. Rail Baltic parandaks tugevalt ühendusi Euroopa lääne- ja idaosa vahel.

Kas te nõustute – pidades silmas Ukraina kriisi ja Venemaa kaubandussuhete äraarvamatut tulevikku –, et Balti riike Kesk-Euroopaga ühendava uue transpordivõimaluse loomine, mis avaks nii uusi turge kui ka tekitaks täiendavaid tarneahelaid, on praegu olulisem kui eales varem?

Ukraina kriis on näidanud, et kauba- ja transiidivood riikide vahel võivad olla kõikuvad. Ja see loob kindlasti põhjendusi täiendavate kauplemisteede ja alternatiivsete transpordiühenduste jaoks.

Liikmesriikide vahelised transpordiühendused on vajalikud ka EL-i ühtse siseturu lõpuleviimiseks. Rail Baltic aitab kaasa nii inimeste kui ka kaupade liikumisele Balti riikide vahel. Ja samuti tekitab see alternatiivi praegu domineerivatele ida-lääne suunalistele kaubavedudele Venemaalt ja Valgevenest.

Rail Baltic peaks Balti riikides olemasolevaid ida-lääne suunalisi ühendusi täiendama ning tooma tervesse Läänemere regiooni uusi majanduskasvu allikaid. See raudteeprojekt avab Balti riikidele ühenduse EL-i siseturu südamikuga nii Lääne- kui ka Lõuna-Euroopas.

Rääkides kõikehaaravast kriisist ja Venemaa toetatud sõjast Ukrainas – EL kulutas aastaid selleks, et tekitada usaldust enda ning Venemaa ja president Vladimir Putini administratsiooni vahel. Paraku näib, et tulemuseta. Venemaa režiim näeb EL-i vaenlasena – okupeeritakse riiki, mis soovib tihedamaid suhteid EL-iga. Omalt poolt oleme vastanud sanktsioonidega, EL-i ja Venemaa dialoogide lõpetamisega mitmes valdkonnas, kuid sel on olnud piiratud mõju. Kuidas teie meelest võiksid EL-i ja Venemaa suhted tulevikus välja näha? Ja mida, kui üldse, saab EL teha naabriga, kes tahab EL-i poliitikat mõjutada sõjalist jõudu kasutades?

Oleme tõesti aastaid investeerinud konstruktiivsetesse suhetesse Venemaaga. Ma isiklikult panustasin palju sellesse. Venemaa on meie naaber ja tähtis partner. Me peaksime tulevikku ehitama üles kindlad suhted selle asemel, et vaadata tagasi pingetele ja konfliktile. Me pole huvitatud vastasseisust. Kuid Venemaa peab aru saama, et tal tuleb kinni pidada rahvusvahelisest õigusest ja reeglitest ning loobuda konfrontatsioonipoliitikast koostöö kasuks.

Ma rääkisin president Putiniga eelmisel nädalal ja nõudsin Ukraina olukorra deeskaleerimist, separatistide relvitustamist ja Ukrainas jõudu kasutada lubava seaduse tühistamist. Tegin ka ettepaneku pidada poliitilisel tasemel koos Ukrainaga konsultatsioone Ukraina–EL-i vabakaubandus- ja assotsiatsioonileppe elluviimise kohta. See lepe on täielikult ühilduv Ukraina osalusega SRÜ kaubanduslepetes ja EL-i hinnangul ei anna see põhjust Ukraina ja Venemaa eelistatud kaubandussuhete peatamiseks. Oleme samuti kokku leppinud kahepoolsetes kõnelustes ekspertide tasemel.

EL on palju kordi toonitanud, et idapartnerlus nagu ka assotsiatsiooni- ja vabakaubanduslepped ei kujuta endast mõjusfääride küsimust või valikut EL-i ja Venemaa vahel. Samuti, et EL-i poolt pole Venemaa tugevad majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed oma naabritega kuidagi ohustatud. Me kõik võidaksime suuremast stabiilsusest ja rikkusest ühises naabruses, mis on EL-i naabruspoliitika eesmärk. Kuid nende eesmärkide saavutamine on võimalik ainult oma naabrite iseseisvust arvestades ning tunnustades nende õigust valida oma tee.

Krimmi ebaseaduslik annekteerimine on vastuvõetamatu ja rahvusvaheline kogukond on selle ka hukka mõistnud. Ukraina territoriaalse terviklikkuse, suveräänsuse ja iseseisvuse või riigi stabiilsuse ja julgeoleku rikkumise eest vastutajatele kehtestatud sanktsioonid on mõeldud selleks, et mõjutada neid rahvusvahelist õigust rohkem mitte rikkuma ja aitamaks saavutada lahendust kõneluste teel. Aga me oleme selgelt välja öelnud, et Venemaa rahvusvahelist õigust rikkuva käitumise jätkumisel on tagajärjed.

Ukraina sündmusi arvestades – kas te leiate, et Euroopa Liit peaks pikemas perspektiivis suutma täielikult loobuda Venemaa Gazpromi gaasi tarbimisest?

Ma olen kogu aeg selgelt öelnud, et keegi ei tohi kasutada energiatarneid poliitilise relvana. Sel on vastupidised tulemused: sedasi käitujad õõnestavad usaldusväärsust. Seepärast eeldame, et Venemaa jääb iseenda huvides veel aastateks EL-i usaldusväärseks energiatarnijaks. Vene gaasi import moodustab umbes veerandi EL-i tarbimisest – kuid 70% Venemaa gaasist läheb EL-i. See näitaja räägib iseenda eest.

Teiseks, EL on viimaste aastate jooksul astunud samme energiajulgeoleku kindlustamiseks. Vähendame importi ja kasutame energiat kodus tõhusamalt. Teine eesmärk on mitmekesistada väliseid energiatarneid, eriti puudutab see veeldatud maagaasi (LNG). Muuseas puudutab see taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu, fossiilkütuste jätkusuutlikumat kasutamist ja ka turvalist tuumaenergiat neis liikmesriikides, kes on selle kasuks otsustanud.

Ses suhtes kiidaksin eriti Eesti saavutusi taastuvenergia vallas. Olete üks esimesi EL-i riike, kus 2020. aastaks seatud taastuvenergia tootmise eesmärk täideti, seda juba 2012. aastal.

See pole hea üksnes energiajulgeoleku, vaid ka Euroopa majanduskasvu ja töökohtade loomise mõttes – kodanikud tunnevad samuti selle poliitika mõju. Ja muidugi – tõeliselt üleeuroopaline energiapoliitika, mida minu juhitud Euroopa Komisjon on edendanud juba pikka aega, on signaal teistele riikidele, et nad ei saa tulevikus mingeid energiamänge mängida.

Samal ajal on tehtud ettepanek, et gaasi hindade üle peaks Venemaaga läbi räägitama Euroopa tasandil. Arvatakse, et see annaks EL-ile Venemaaga parima hinna üle kauplemisel kaalu juurde. Kas teie meelest on ideel jumet ja see võiks lähitulevikud juhtuda?

Kindlasti tuleb teha rohkem, et tõsta meie energiajulgeoleku taset. Euroopa Komisjon on algatanud „Euroopa energiajulgeoleku strateegia”, mis on meie panus tuleval nädalal toimuvale arutelule liikmesriikide riigi- ja valitsusjuhtide vahel.

Üleeuroopaliste gaasiostude idee küsimuses lepiti kokku, et luuakse ekspertide töögrupp Poola ja Euroopa Komisjoni vahel. Kuid selge on, et gaasi ostmine ja müümine peab toimuma vabaturu tingimustes. Tarnešokkide vähendamiseks on parim puhver gaasisektori siseturu väljaarendamine, näiteks ühenduste parandamine teel liikmesriikide vahel. Kui gaasiostudele kehtestada turupõhised tingimused, peaksid ka gaasi hinnad üle EL-i ühtlustuma.

Äsja toimunud Euroopa Parlamendi valimistel saatis nii mõneski liikmesriigis suur edu EL-i vastaseid parteisid. Teatud valitsused on selles süüdistanud EL-i üldiselt ja ka Euroopa Komisjoni, nende sõnul on EL läinud liiga suureks, bürokraatlikuks ja ohtlikuks, mistõttu inimesed protestivad. Kas te nõustute nende hinnangutega?

Ma saan aru, et EL-i vastaste ja äärmuslike parteide tõus annab põhjust muretsemiseks, eriti teatud liikmesriikides. Kuid üldises plaanis võitsid ju poliitilised jõud, mis on toetanud EL-i ühtseid lahendusi kriisile. Neil on kindel, töövõimeline ja Euroopa-meelne enamus europarlamendis.

Euroopa valimisi on tihti kasutatud rahvuslikel eesmärkidel. Sama juhtus suuresti ka sel korral. Kuid meil oli ka esimest korda tõeline debatt esikandidaatide vahel, kes konkureerisid Euroopa Komisjoni presidendiks ning kaitsesid Euroopa tegevusi ja Euroopa tulevikuplaane.

Peale selle on tõsi, et valimistulemus peegeldas ka väga tõsise majanduskriisi läbimist. Oleme kriisist väljumas ja raskusi lahendamas tänu Euroopale, mitte Euroopa kiuste. Ma usun jätkuvalt, et EL on globaalses maailmas lahendus probleemidele ja mitte nende allikas. Ja ma olen täiesti kindel, et ajutistest poliitilistest ja sotsiaalsetest tagajärgedest hoolimata jagab seda veendumust ka enamik kodanikke.

Teie praegune, teine Euroopa Komisjoni koosseis on pidanud tegelema majandus- ja finantskriisiga Euroopas. Mantrana on rõhutatud töökohtade loomise ja majanduskasvu taastamise vajadust. Kuid kriisidest kõige rohkem räsitud paikades on majanduskasv ikka nigel ja töökohtade küllust pole veel tekkinud. Kas kriisi lahendamisel oleks pidanud midagi teisiti tegema või teeksite isegi tagantjärele hinnates sama?

Ma arvan, et Euroopa Komisjon langetas põhimõtteliselt õigeid otsuseid. Ja ma usun, et kui analüüsime otsuseid, siis peame seda tegema nende langetamise aja kontekstis ja mitte tagantjärele.

Oleme käinud läbi praegu elavate inimeste jaoks kõige hullemast kriisist. EL on väsimatult töötanud kriisi põhjustega: pangandussektori vähese reguleeritusega, jätkusuutmatu avaliku ja erasektori võlakoormaga, puuduliku majanduspoliitikaga eriti euroalas.

Oleme vastu võtnud üle 40 rahandust puudutava seaduse, loonud pangandusliidu, tagamaks, et pangad vastutaksid läbikukkumiste eest, mitte maksumaksjad. Oleme karmistanud eelarvereegleid ning tugevdanud majanduslikku koordineerimist näiteks riikide eelarvete ja reformiplaanide aastaringse jälgimise näol.

Kuid me ei saa jääda loorberitele puhkama. EL väljus aasta eest majanduskriisist, tööpuudus on hakanud vähenema, finantsturud on stabiliseerunud ja laenuintressid on taandunud kriisieelsetele tasemetele. Viis riiki on edukalt väljunud abiprogrammidest, eelarvedefitsiidid on kogu EL-i peale vähenenud poole võrra. Tänu neile positiivsetele tulemustele oleme saanud hakata liigutama rõhuasetusi tulekustutamiselt jätkusuutlikule majanduskasvule ja töökohtade loomisele kriisijärgses majanduses. Komisjon teeb kõik endast oleneva, et tõugata majanduskasvu ja töökohtade loomist Euroopas – näiteks kasvõi triljonieurose eelarve abil, mis on ette nähtud aastateks 2014–2020.

Poliitikute jaoks on praegu väljakutse näidata oma juhtimisoskusi ja tahet kõikide vajalike reformide elluviimisel. Ainult sedasi saavutame kindlama taastumise ja paremad elustandardid.

Millised Euroopa Komisjoni saavutused valiksite möödunud viiest aastast parimateks näideteks, kuidas suutsite iga eurooplase elu paremaks teha?

Üldiselt on kahte tüüpi näiteid: need, millel on otsene mõju, ja teised, mis saavad nähtavaks teatud aja möödudes.

Esimeses kategoorias olen ma väga rahul tõsiasjaga, et suutsime vähendada mobiilside rändlustasusid, saavutasime reisijate ja tarbijate jaoks suuremad õigused ja õiglasemad hinnad ning muutsime nähtavamaks tööleidmise võimalused üle EL-i, aitamaks lihtsamalt leida tööd teises liikmesriigis EURES portaali kaudu.

Teised saavutused võivad olla vähem käegakatsutavad, kuid isegi põhimõttelisemat laadi. Võime arvatavasti kõik olla uhked, et viimase viie aasta väljakutseid arvestades suutsime Euroopat hoida ühtsena, avatuna ja muuta teda tulevikuks veel tugevamaks. Ühtsena seetõttu, et suutsime Euroopat koos hoida ja isegi laiendada meie riikidele langenud survest hoolimata. Avatuna, kuna lävides oma G20 partneritega panime paika globaalse vastuse kriisile. Jätkasime kaubanduse kui majanduskasvu tagamise meetme edendamist EL-is ja maailmas ning pidasime kinni oma lubadustest arenevate riikide ees. Tugevamaks saime vajalike majandusreformide elluviimisega EL-is ja eriti euroalas, mis tõstavad Euroopa toonust globaalselt.

Mida peaks järgmine Euroopa Komisjon tegema, et võita taas kodanike usaldus enda poole?

Saksamaa kantsler Konrad Adenauer ütles 1950. aastal Euroopa integratsiooni kohta, et „me ei hakka ellu viima mitte üksnes materiaalset ettevõtmist, vaid humaanset projekti”. See tähendab, et me ei tohi kunagi eirata vajadust vastata kodanike igapäevastele muredele, isegi siis, kui oleme silmitsi majandus- ja finantskriisiga.

Teiseks peame meeles pidama, et ajad, mil Euroopa integratsioonile antud heakskiit oli iseenesest mõistetav, on möödas. Vajame globaliseerumisega toime tulemiseks integreeritumat Euroopat, kuid me ei tohi teha Euroopa tasemel olulisi samme kodanike nõusolekuta.

Kolmandaks on kodanike usalduse võitmiseks vaja, et poliitilistel sammudel oleks selge omanik. Küsite, mida saaks Euroopa Komisjon teha, kuid komisjon üksi ei saa kodanike usaldust tagasi võita. Meie süsteem on juba definitsiooni järgi väga keerukas. See kujutab endast demokraatia arendamist 28 rahvusliku demokraatia kohal. Majandus- ja finantskriis räsis usaldust, sealhulgas usaldust avalike institutsioonide vastu. Peame selle tagasi võitma. Euroopa ees seisev tegelik küsimus on poliitilist laadi: Euroopa poliitikud nii rahvuslikul kui ka EL-i tasemel peavad mõistma, et nad on kõik huvitatud osapoolteks ühises Euroopa projektis. Kui asjad lähevad hästi, siis ütlevad iga riigi poliitikud, et see on nende teene. Kui asjad lähevad halvasti, siis on see Brüsseli süü. Selle asemel, et jätta initsiatiiv debattides äärmuslaste ja populistide kätte, peavad nad seda projekti ja iseendi otsuseid kaitsma.

Neljandaks peame ehitama tõelise Euroopa avaliku ruumi. Sellise, kus Euroopa küsimusi arutatakse Euroopa vaatepunktist lähtuvalt. Ei saa jätkata Euroopa probleemide lahendamist riigisisestest lahendustest lähtuvalt. Ma usun, et debatid Euroopa parteide kandidaatide vahel möödunud valimiskampaania ajal aitasid sellele eesmärgile kaasa.

Peame oma kodanike usalduse võitmiseks töötama üheskoos, kaitsma ühiseid otsuseid ja veenma inimesi, et Euroopa pole üksnes Strasbourg või Brüssel, aga ka Tallinn, Varssavi, Berliin, Pariis.
 
Varsti asub ametisse uus Euroopa Komisjon. Mida te ise plaanite järgmiseks teha? Kas te näete võimalust oma kogemusi veel edaspidigi EL-i heaks rakendada?

Ma ei ole langetanud ühtki otsust oma järgmise töö kohta. Mu ametiaeg pole veel ümber ja ma keskendun täielikult sellele tööle. See vajab lõpetamist ja oktoober on veel väga kaugel.

Artikkel ilmus algselt Eesti Päevalehe laupäevalisas LP 21.06.2014.

Autorist: Raimo Poom

Eesti Päevalehe välisuudiste toimetuse juht

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>