Armas sõbranna!

Autor: • Lisatud 7. august, 2014

Foto: erakogu

Saabusin parajasti vanalinnast. Mulle meeldib siin õhtuti jalutada, eriti praegu, kui turiste veel eriti palju pole – selline vaikuse õhkkond on ääretult lõõgastav. Jalutuskäik vanalinnas mõjub otsekui retk keskaega ja mingil hetkel tekib tunne, nagu kappaks kohe mööda mõni hobusega rüütel.

Niisiis, pärast nelja aastat Prantsusmaal kolisime eelmise aasta juulis Eestisse. Mina oleks heameelega küll tagasi Itaaliasse läinud ja oleksin seal ka töökoha saanud, kuid mees ja poeg ütlesid kooris: „Ei-ei! Lähme parem Eestisse!” Võib ju aru saada, kuna Itaalia olukord pole tõesti väga hea, teisalt on seal ehk nüüd juba parem – uus valitsus, peaministriks noor mees…

Itaalia koolisüsteemiga pole muidugi ka mina rahul. Lapsed on ju meie tulevik, aga Itaalias on toiminud sama süsteem juba 1990ndatest saadik ja õpetajate palgad on samal tasemel olnud peaaegu 25 aastat. Väga häid koole ja motiveeritud õpetajaid muidugi on, aga eelkõige tänu neile endile, mitte et süsteem oleks kaasa aidanud. Siin Eestis olen ma aga poja Euroopa Kooli üle tõesti õnnelik. Tema ise samuti. Prantsusmaa kooli kohta ei saanud samuti midagi halba öelda, aga seal õppis klassis ikkagi 28, siinses Euroopa Koolis seevastu vaid kümmekond õpilast tema vanuserühmas ja mitte alati üheskoos. See on määratu vahe!

Tõsi, kool on kallis, eriti kui mõelda Eesti palkadele, aga võrreldes muude rahvusvaheliste koolidega siiski palju odavam. Hinnast tähtsam on aga see, kui hästi siin õpetatakse. Kesksel kohal on keeleõpe ja õppekeeleks inglise keel. Poeg valis esimeseks keeleks inglise, teiseks prantsuse ja kolmandaks hispaania keele. Järgmisel aastal, kui ta saab 14, võib ta hakata õppima neljandat keelt. Selles vanuses on ju keelte omandamine nii lihtne!

Muidugi oli tal alguses veidi raske oma Prantsuse sõpradest lahkuda, elasime seal ju ikkagi neli aastat, aga praegu on ta küll õnnelik. Ja tead, mis talle Eesti juures kõige rohkem meeldib? Wifi! Kui me detsembris Hispaanias käisime, siis esimene asi, mida ta linnas otsis, oli wifiühendus. Tavaliselt on mis tahes Euroopa linna McDonald’sis see olemas, aga seal polnud kusagil. Ta oli nii pettunud!

Minul on veidi kahju, et ma ei saa siinsest kultuurist nii palju osa, kui tahaksin, sest keeleoskus pole kiita. Kinos ja kontsertidel küll käime, aga tahaks minna ka teatrisse või käia konverentsidel. Käisin eesti keele kursustel, aga jätsin pooleli, kuna see nõuab palju rohkem süvenemist, kui ma saan endale aja poolest lubada. Isegi kui ma õpiksin eesti keelt rohkem, võtaks see ikkagi rohkem kui viis aastat, et ka teatris aru saada, ja siis olen ma siit juba läinud.

Talvele mõeldes võivad järgmised neli aastat olla päris rasked. Mitte niivõrd külma pärast, sellega tuleb veel toime, kuigi paar nädalat oli nii külm ja mina nii paksult riides, et ainult kaks silma paistsid välja, vaid mulle jõudis kohale, mida tähendab väljend pime talv. Senini mõtlesin, et selge, kui on talv, siis on hall. Aga ei! Eriti detsembris, kui läksid hommikul 8 ja 9 vahel tööle ja õues oli täpselt sama pime kui kell 6 õhtul, kui tulid töölt – absoluutselt mitte mingit vahet! See oli karm. Ma ei tea, kas ma selle viie aasta jooksul suudan taolise pimedusega kohaneda. Itaallasena ma vajan päikest! Loodetavasti lendame detsembris jälle lõunasse.

Üks asi, mis mind tohutult häirib, on siinne lennuühendus. Kui me tahame koju Bolognasse minna, siis on võimalusi väga vähe ja kallis on see samuti. Edasi-tagasi piletid kolmele maksavad kokku üle 800 euro. Ükskord käisin isegi reisibüroos küsimas, miks lennuliiklus on nii hõre. Seal öeldi, et reisijaid on lihtsalt nii vähe. Üldse on harjumatult vähe inimesi! Näiteks poed oleks nagu täiesti tühjad. Itaalias või Prantsusmaal tungleb poodides alati tuhandepealine rahvamass. See-eest on siin kõik palju kiirem. Ainus koht, kus ma tõesti alati järjekorras seisan, on pank.

Ka siinne vaikus on nii kummaline! Näiteks ühistranspordis inimesed ei räägi omavahel. Kui me perega välja lähme ja räägime trammis, nagu meil ikka kombeks, siis ütlen abikaasale ja pojale, et võtke nüüd häält vaiksemaks. Ka ei näidata oma emotsioone. Itaalias on ju just vastupidi! Näiteks kui ma söön vaikides, ei naerata ega räägi, siis muutub mu mees kohe murelikuks ja küsib, mis lahti on. Ehkki inimesed pole kõige päikeselisemad, siis näiteks kui lähed poodi, tervitatakse lahkesti ja naeratatakse, küsitakse väga sõbralikult, kas saab aidata.

Toit on ülitähtis osa meie kultuurist ja me olime väga üllatunud siinsete Itaalia söögikohtade rohkuse üle. Paraku pole kõik tegelikult Itaalia kohad, vaid ainult teevad näo, nagu oleksid. Sellel, kuidas osas Itaalia nimega restoranides süüa tehakse ja teenindatakse, pole Itaaliaga midagi ühist. Tõtt-öelda mõtles alguses ka minu abikaasa siin oma restoraniäri alustada, aga mida rohkem ta ringi vaatas ja mööda restorane käis, seda vähem tundus sellel mõtet olevat. Ühel päeval sai ta aga tuttavaks Osteria Il Gallo Nero omanikuga ja töötab nüüd poole kohaga seal. Ja see on tõeline Itaalia toit värskete toodetega otse Itaaliast!

Mida ma väga igatsen, on ehtsad salatibaarid nagu Itaalias. Kuna ma liha ei söö, siis tunnen üldse puudust värsketest puu- ja juurviljadest.

Mis mulle Eestis tõesti väga meeldib, on loodus. Metsik ja ilus. Mulle tundub, et eestlased armastavad ja austavad oma maad ning loodust. Teed on puhtad ja erinevalt lõunapoolsematest maadest ei viska keegi prügi tänavale. Siin on hea suhe loodusega.

Kuigi nelja aasta pärast peame jälle kolima, annab see samas võimaluse õppida tundma rohkem kultuure. Ma loodan, et kui mu poeg on 30-aastane, siis ta mõistab, et on avatuma meelega, sest on varasest east peale harjunud kogema erinevaid elukeskkondi ja näeb erinevuste rikastavat väärtust . Lõpuks on see ju ikkagi üks Euroopa. Ela Prantsusmaal või Itaalias, igal pool on enam-vähem ühtmoodi. Meil on ühesugused väärtushinnangud, me oleme inimesed, kes tahavad anda endast parima, olla ausad, tunda enda üle uhkust ja elada rahus.

Sinu Cristiana
Kirja pani Liia Merino

Cristiana Branchini on eu-LISA personali arendusnõunik. Ta vastutab töötajate hindamis- ja edutamisprotsesside eest.
*2012. aasta detsembris tööd alustanud eu-LISA ülesanded on seotud inimeste turvalisuse ja vaba liikumise tagamisega Euroopa Liidus.
*eu-LISA peakorter asub Tallinnas, operatiivkeskus on Strasbourgis ning varuserver asub Austrias.
*eu-LISA eesmärk on toetada tänapäevaste tehnoloogiliste lahendustega Euroopa Liidu asüüli-, migratsiooni- ja piiripoliitika elluviimist.
* eu-LISAs töötab 129 ametnikku 22 rahvusest, neist 47 Tallinnas ja 82 Strasbourgis.

Autorist: Cristiana Branchini

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>